esmaspäev, 1. august 2016

ÜKS ERITI MAGUS SÜNNIPÄEV

Nädalavahetusega sai meie pere kõige väiksema liikme esimene sünnipäev peetud. Ega need 1-aasta sünnipäevad ei ole tänapäeval enam ainult kerged koogisöömised. Vanemad panustavad palju rohkem visuaalsusele ja sellele, et lapsele jääks tore mälestus. Eks selleks on nüüd ka rohkem võimalusi.

No ja kuna mulle meeldib korraldada ja ma tahtsin tirtsule ka midagi muud kinkida kui ainult nukuvankri, siis ma organiseerisin talle roosa ja mannavahulise sünnipäeva oma vanemate aias.

Tõele au andes, siis tegelikult paeluvad pisikest hetkel rohkem murutraktor, akutrell ja kõik asjad millel on mootor. Kui mootorit ei ole, tuleb huuled prunti ajada ja ise mootori häält teha. See tüdruk on täielikult issi laps. Lisaks tehnika armastusele on tal ka issi püsimatu loomus. Ta jooksis oma sünnipäeval non-stop kella 9-ni. Nii kaua kuniks ta vägisi magama viidi, sest neiu oli otsustanud, et talle päeval ühest unest piisab. Ja kuigi oleks võinud arvata, et ta on õhtuks väsinud ja pahur, siis sugugi mitte. Ta oli rõõmus ja elav ning nautis oma päeva sajaga.

Mulle väga meeldib, et pisike on tõeline seltskonnalõvi ( ikkagi lõvi tähtkujust ju ), ta oskab mängida igas vanuses lastega, ta ei karda kedagi, hüppab kohe juurde ja tantsib võõrastele kohvikus.
Äärmiselt tore on vaadata ka seda, et ta pole ( veel ) kade. Kui keegi midagi käest ära võtab, siis leiab midagi muud. Annab ise lahkelt teistele asju ja kelleltki midagi käest ei rebi. Tädisse vist, sest mina olin ka lapsena kõik oma asjad ära andnud ja ise lõpuks puupulgaga mänginud.

Tegin talle ka pisikese raamatu, kuhu kõik said kirjutada oma soovid ja pikemad mälestused tirtsu sündimisest alates. Sinna kirjutasime ka ennustusi, kes temast tulevikus saada võiks. Nüüd kleebime pildi juurde ja lapsele jääb tore mälestus, mida suurena lugeda.






Lisaks peokoha dekoreerimisele panustasin ma ka muffinite, pulgakookide ja vahukommide tegemisele.



kolmapäev, 20. juuli 2016

VIIES PULMA AASTAPÄEV

Kuhu see aeg kaob? Alles Tony noris mind koolis hambaklambrite pärast ning pani mind ujulas terve kooli ees piinlikku olukorda ning järgmisel hetkel oleme me 13 aastat suhtes olnud, millest 5 abielus.
Jumal tänatud, et ma nii andestav inimene olen, sest tegelikult selle ujula asja pärast olin ma tema peale ikka nii vihane, et ma oleks olnud võimeline ta ära uputama. Samas oleks talle nüüdseks seda imelik ette heita, sest mina suutsin ta piinlikku olukorda panna sõjaväes terve rühma juuresolekul.
Nimelt oli sel ajal veel populaarne saata üksteisele paberkirju. Kuid esimeste kirjade peale ei kirjutanud ma mitte "mitmes rühm" vaid kasutasin hoopis sõna "jõuk". Nii kutsutigi vaene Tony rivistusel kõigi ette aru andma, et mis kuradima jõuku ta enda arust kuulub. Kõigele lisaks lehvitasin ma lõpuparaadil kaks tundi võõrale noormehele-Tony oli hoopis teisel pool.

Mulle meeldib, kuidas ta mind vahel kui 3-aastast kohtleb. Lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib ka vahel ennast õrna, pisikese ja kaitsetuna tunda. Selline lapsemeelsus on suhtes üsna oluline, sest koguaeg tõsine ja täiskasvanu olla on ikka surmigav.

Ilusaid asju peab muidugi ka ütlema. Kiitma ja õlale patsutama, kui keegi miskit õigesti teeb. Näiteks ükspäev võttis Tony juba õues kõik riided seljast ära, et tuppa mitte purusid tuua. Tavaliselt toob ta mulle terve liivakasti ja pool metsa diivanile. Mina ei tea, kuidas üks inimene nii palju purusid saab toota, aga ta lihtsalt pudenebki mööda elamist.
Tony kiidab muidugi mind ka. Eriti siis kui ma kutsun onutütre enda juurde lihapirukaid tegema. Nüüd ma oskan ise ka täiuslikke lihakaid teha. Mis te arvate, mida me terve ülejäänud elu sööme?

Ma loodan, et järgneva abieluaasta jooksul muutume me ainult paremaks. Mina õpin selgeks selle, et olulisi asju ei visata minema ja Tony õpib ära selle, et sokid on kummuti kolmandas sahtlis, kus need on terve elu olnud.

esmaspäev, 18. juuli 2016

LOBANURK 18.07.2016



Teate, mulle tundub, et ma ei oska enam blogida. Ma olengi ennast kuidagi ära kaotanud. Naljakas, et vanasti, kui ma palju rutiinsemat elu elasin, siis ma võisin päevas kaks postitust kirjutada. Aga nüüd, kui ma reaalselt iga päev käin kuskil või teen midagi, siis ma ei leia põhjust, et seda siia ka kirja panna.
Eks see tunne käib vist kõigil blogijatel peal, kus pähe trügivad mõtted- kelle jaoks, mille jaoks, kas peaks, või tohiks? Suvi on selles mõttes paha aeg, sest ega siis muude tegevuste kõrvalt leiagi aega arvutis passimiseks. Mina näiteks pole Ipadis või telefonis trükkija.
Täna jäi silma ka artikkel sellest, mida teatud vanuses enam teha-ja omada ei tohiks. Blogimisest polnud juttugi, aga huvitav, mis üldsus arvab!? Mis vanuses oleks imelik elustiiliblogi pidada ja oma igapäevategevustest rääkida? Mitte, et see minu tegevust kuidagi mõjutaks, aga lihtsalt aruteluks.

Lisaks sellele, et mul oma on mingit sorti motivatsioonipuudus, siis jääb teiste blogsid lugedes mulle aina enam silma asjaolu, et ma olen kõigest sellest juba varem lugenud. Selline tunne, et mingitel teemadel kirjutatakse ära ja siis kui ring täis saab, hakkab see nämmutamine jälle samadest teemadest otsast pihta. Eks ma olen natuke endale uuemaid blogisid ka otsinud ja vanasid eest ära kustutanud, et blogide lugemisest mitte täielikult loobuda.
Õnneks nii nagu ka tööelus, siis nooremad ja lahedamad tulevad peale ning see on ainult teretulnud, sest uus põlvkond saab blogimist kui tööd juba palju edukamalt enda jaoks ära kasutada. See vajab küll pühendumist, aga täitsa teostatav.

Ükspäev küsiti minult, et millised inimesed, mind kõige rohkem ärritavad. Oleks võinud ju vastata, et rumalad, enesekesksed, ropud, küünilised ja kibestunud. Kuid ma ei teinud seda, sest kõigi nendega tulen ma väga hästi toime. Kõige rohkem ärritavad mind "pilt on, aga häält ei ole" inimesed. Ma kohe üldse ei või kannatada solvumist ja asjade klaarimata jätmist. Minu jaoks on selline käitumine nii lapsik, sest meile on kõigile antud suu, et probleemidest rääkida. Minule annab selline käitumine automaatselt signaali, et inimene otsib tähelepanu ja haletsust ja vot neid asju, mina vabatahtlikult jagada ei taha. Eriti kui seda minult veel nn. välja pressitakse.
Kahjuks pole enamikele antud ka Ilona Kaldre maagilisi selgeltnägemisvõimeid, et teise pahameelt ennetada.
Mina ise olen rääkija. Kui miskit häirib, siis ütlen asja välja ja elu läheb edasi. Pealegi mulle alati tundub, et need solvujad on alati nii kaua vihased, et nad lõpuks unustavad ise ka ära, mille pärast nad nii kaua vaikima peavad. Aga ei, tüli tavaliselt unustusehõlmaga ei lõpe. Seejärel hakatakse igasuguseid sajanditaguseid asju välja koukima. Prrrrr, ma juba tunnen, kuidas ma ärritun. Mul on kunagi nooremana olnud selliseid inimesi tutvusringkonnas ja ma nii hästi mäletan veel kui kurnav see oli. Hea, et ma nüüd vanem ja targem olen.

Rõõmsamatel toonide jätkates! Ma olen asunud Aasta Tädi tiitlit välja teenima ning olen meie väiksekese esimese eluaasta sünnipäeva korraldustiimis. Nii ma genereeringi iga päev uusi ideid ja lasen näppudel käia, et kõik tuleks selle pisikese tegelase vääriline. Ta on ikka nii vahva ja asjalik juba. Ja kuigi tõele au andes, peab tunnistama, et tegelikult on kõik need dekoratsioonid ja vidinad meie enda jaoks, siis kunagi on piltidelt ikka tore vaadata, et lähedased ikka vaeva nägid. Minu instagrami jälgijad juba on paari pilti näinud ja kindlasti läheb kogu sünnipäevtrall sinna ka üles.

Üldse olen ma vaikselt mõlgutanud mõtteid, et miks ei võiks mulle ainult instagram jääda. Et olengi nagu instablogija. Pistan pildi üles ja kui miskit öelda on, siis kirjutan selle arvamuse sinna pidi alla? Mis arvate?

esmaspäev, 4. juuli 2016

3 TÜÜTUT ASJA MEIE KODUS

Nüüd kui ma olen üksjagu elu näinud ja selle elu jooksul juba piisavalt igasuguseid asju tarbida jõudnud, siis võtan omale igasuguse õiguse öelda, mis ei kõlba kassi saba alla ka mitte.

Paljud asjad on ilusad ainult poeriiulitel, aga kodus muutuvad need äkitselt tüütuteks sitakogujateks. Ma üldse näiteks ei imesta, miks skandinaavlased kodudes valget värvi armastavad. See lihtsalt ongi praktiline, kui sa just ei taha tervet päeva tolmu võttes veeta. Valge diivanilaua pealt hakkab tolm välja paistma alles kolmandal päeval. Tumeda laua pealt juba pärast kolmandat minutit. Mul kunagi oli üks ja ma siiani imestan, et pärast seda lõputut nühkimist sellel ikka veel värv peal oli.
Ühesõnaga igasugused tumedad kapid, kummutid ja diivanid on täielik nuhtlus. Ilusad küll, aga pärast pidevat tolmu ja purude vahtimist ja eemaldamist hakkab see ilu minu silmis küll kiirelt hääbuma. Võib olla olen ma vanaks jäänud ja eelistangi praktilisemaid asju. Näiteks ei käi ma enam talvel nabapluusist jopega ka, mis on meie kliimas üsna praktiline otsus.
Näiteks minu must diivan viib mu kindlalt enneaegselt hauda. Kuigi pidev tolmuimeja rakendamine sellel stimuleerib lisaks käte lihastele ka edukalt südamelihaseid, siis ma arvan, et ükskord see tuksuv veresoon seal otsa ees katki läheb. Ja tõenäoliselt siis, kui peale järjekordset intensiivset imemist ( ma mõtlen tolmu imemist ) laotab Tony oma villaste sokkide sisse peidetud jalad diivanile ja hetkega näeb see kuramuse sohva välja nagu oleks seal seitse valget Pärslast müramas käinud.
Varsti istume nagu Mehhiko seebikas kiletatud diivanil.

Lisaks kõigele on meil tumedad põrandad, mis on õnneks õrna mustriga, aga ühes vannitoas on meil süsimust läikega plaat maas. Ma mäletan, et kui me seda maja vaatamas käisime, siis ma juba endamisi hoidsin peast kinni ja kirusin endist omanikku sellise valiku üle, aga näed, ikka ostsime. Ses suhtes, et midagi pole muutunud, ma ikka veel leian päevas paar minutit, et seda valikut kahtluse alla seada. Mis te arvate, kui hästi blondid juuksekarvad sealt pealt välja paistavad? Kui ma tahaks seal vannitoas puhtuses toimetada, peaksin ma ennast kiilakaks ajama. Ja tegelikult poleks sellest mingit kasu, sest keegi meie majas toodab salaja tolmu ja pritsib vahel vett põrandale, millest jäävad imelised latakad põrandale ilutsema.
Väike soovitus teile!  Isegi kui tippdisainer soovitab teile must põrandat, siis saatke ta hästi kenasti hästi kaugele kellegi teise elu ära rikkuma.

Mul on tegelikult üks tobe komme. Vahel ma tahaks hirmsasti midagi head, aga täpselt nagu ei tea ka mille järgi neelud käivad. Siis ma lähen kööki, teen külmiku ukse lahti ja jõllitan 5 minutit selle sisu. Umbes nii nagu seal sees pesitseks selgeltnägija, kes täidab kõik minu soovid. Ma võiksin seal pikalt uneleda, kui meie külmkapil poleks seda tobedat alarmi peal. Nii kui uks on minutikese lahti, siis pistab röökima nii, et terve maja kajab. Näiteks öösel ei saagi kapist salaja midagi tahta. Peab tegutsema nagu varas, kiirelt ja läbimõeldult. Selline asi omas kodus ajab ikka närvi mustaks küll.
Ok, külmkapi sisu ei peagi iga pool tunni tagant kontrollimas käima, aga kui ma tulen poest ja tahaks rahumeeli oste kappi laduda, siis see pinin tüütab pikapeale ära. Kahjuks ei ole ma võimeline alla minuti asju kappi viskama. Nii ma peangi alarmi summutamiseks iga natukese aja tagant uksega mängima nagu aastane laps, kes on avastanud ukse imelised omadused sulguda ja avaneda.




Mis on teie kodudes need asjad, mida te enam iial endale ei soetaks?




neljapäev, 30. juuni 2016

HIRM ON ÜKS LIIKUMA PANEV JÕUD

Seekord ei tule siit filosofeerivat postitust inimhingedest. Tuleb ainult ühest hingest juttu ehk minust.
Ma tegelikult hirmsasti naudin neid kuumi suvepäevi. Enamasti üldse nii kuumaks ei lähegi, et ma ennast kuhugile kasta tahaksin, aga eelmine nädalavahetus oli mul plaan oma roosale ujumismadratsile hääled sisse panna.
Väga tore oli, sest esimese tiiru tegin ma vanemate maja taga jões. Vesi oli üllatavalt soe ja nii ma seal ringi solberdasin nagu väike laps, sest emme ja issi ootasid ilusti kaldal ja vaatasid, et lapsuke ära ei upuks. Siis hüppas vend ka koeraga seltsi ja ma isegi unustasin korraks ära, et ma vett kardan. Tegelikult aitas hirmu leevendusele palju kaasa ka asjaolu, et madratsi peal ujudes lohisesid mul põlved vastu põhja, mis viitas erakordselt madalale veetasemele. Issand, nii tark et ise ka ei usu:)

Kuid pärast oma vanemate juures ujumist läksime me Tony vanemate juurde, kelle maja on kruusaaugu kaldal. Teate küll, kuidas osades maa kohtades vanasti kruusa kaevandati ja nendest hiigelaukudest tekkisid suured ujumistiigid. Vot nende kodu juures on lausa 3 sellist. Üks hästi suur ja kaks väiksemat. Need on tegelikult kõik vetikaid täis kasvanud, aga kuna mingil imelikult põhjusel on siin maailmas ka midagi, mida ma ei karda, siis mind need ei häiri. Tegelikult on praegusel ajal seal väga ilus, sest tiigid on paksult õitsvaid vesiroose täis.
Igatahes läksime me ühte väiksemasse tiiki Tonyga ujuma. Tonyga on üldse väga keeruline ujuda, sest ma enamuse ajast kardan teda. Normaalsed inimesed ujuvad vee peal, aga tema ujub enamuse ajast vee all. Tal on endise suitsetaja koht erakordselt hea kopsumaht, sest enamuse ajast ma hakkan juba muretsema, kui pole teda pikalt pinnal näinud.
Nii mina siis hõljusingi oma madratsiga veepinnal ja Tony oli järjekordselt vee all. Ühel hetkel kui mu käsi vees oli, siis ta tuli salaja ja tõmbas mu madratsi pealt vee alla. Ma niimoodi ehmatasin, sest mul tuleb automaatselt paanika, kui mul juba ainuüksi kõrvad vee alla lähevad. Nii kui ma pinnale sain, olin ma valmis oma mehele keretäie tappa andma. Ma pole vist ammu nii palju karjunud, aga ma igatahes lõugasin, et " sa ju tead, et ma ei oska eriti hästi ujuda, nii ei tohi teha ". Ma olen kindel, et ma lubasin tal ka järgneva öö teises toas magada ja mitte kunagi enam temaga rääkida. Jutuks hea küll, sest 5 minuti pärast olime me nagu vanad sõbrad ikka, valmis ujuma teisele poole kallast, et kopra tammi vaatama minna.
Mina läksin muidugi madratsiga, pahaaimamatult mõeldes, et Tony tehtud nali oli isegi naljaks, võrreldes sellega, mis mind ees ootas.
Olime umbes poole maa peal, keset vetikaid, kui ma käega järgmist tõmmet tehes vaatasin enda ette ja vesiroosi lehtede peal istusid silmad punnis peas suured rohelised konnad. Teate, see on ime, et ma teile siin praegu kirjutan, sest ma arvasin, et ma suren ära. Loodus on õnneks programmeerinud inimese nii, et enese päästmisinstinkt hakkab tööle esimesena ja shokk tuleb hiljem.
Samal hetkel kui ma neid konnasid nägin, siis nad sukeldusid ja ma reaalselt tundsin, kuidas nad on igal pool minu ümber. Ma läksin nii paanikase, et kukkusin madratsi pealt vette ja panin röökides kalda poole uhama. Nagu noor sprinter. Tony naeris hiljem, et kes meist siin ujuda eriti hästi ei oska.
Minu hirm oli nii suur, et ma suutsin ainult mingeid häälikuid röökida. Tony ehmatas ka ära ja ujus mulle järgi, samal ajal küsides, et mis viga? Kui ma kindlat kaldale sain, siis ma suutsin alles välja kokutada sõna KONN. Mul isegi praegu seda kirjutades jooksevad külmavärinad üle keha. Minu ujumised on selleks aastaks igatahes ujutud.
Ma ei saa üldse aru, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, et see on konnasid paksult täis. Ämm muidugi ka tagantjärgi hoiatas. Tal läks ka täitsa meelest ära seda pisiasja mainida. Kuulis küll, kuidas ma nagu ratta peal karjusin, aga tema arvas, et me Tonyga niisama vallatlesime seal. Oleks see siis nii olnud. 
Kuid asjale positiivselt lähenedes, siis tuleb välja, et ma oskan ujuda küll, kui mingi väline jõud mind selleks sunnib.


Vahepeal olid siin Jaani pidustused ja ega sellest suurt midagi rääkida ei ole. Kui ma tavaliselt jõululauas üle sööja pole, siis seekord jaanilauas läksin küll veidi liiga hoogu. Mis teha, kui meil suguvõsas kõik teised nii hästi süüa teha oskavad ja mina oskan lihtsalt süüa.

Lisaks oleme me kõik kõvad mängude mängijad ka. Kõik mängivad, nii noored kui vanad ning see ei tähenda lauamängu nuppude tõstmist vaid konkreetselt spordivõistlusi.
Moodustasime kaks võistkonda ja kokku oli meil 4 võistlust. Soojenduseks anti meile A4 paberileht, kuhu oli ülevalt alla kirjutatud Eesti tähestik. Ühe võistkonna nimi oli Jaanipäev ja teise võistkonna nimi Võidupüha. Seejärel pidime me iga tähe taha kirjutama võistkonna nimega seonduva sõna ning hiljem nendest sõnadest moodustava jutu ette kandma.
Järgmisena oli meil tehtud teatejooksu stiilis võistlus. Suure ala peale jaotasime oma võistkonna liikmed ära ja võistlus läks lahti.
Esimesed pidid kartulikoti sees hüppama.
Teised oma patsu kätte saades pidid kurika ja palliga slaalomis järgmise võistleja juurde jõudma. Kolmandad veeretasid hularõnga sihtpunkti.
Neljandad pidid distantsilt väikese palli pange viskama.
Viiendad ( mina ja mu ema ), pidime kaks jalga omavahel kokku siduma ja niimoodi slaalomis minu isani jooksma.
Kuues pidi distantsilt kopsikuga vett õllepudelini vedama niikaua kuniks see täis sai ja seejärel seitsmendani jooksma.
Seitsmes pidi pudeli Somersby siidrit ära jooma ja arbuusi peale sööma.
Kelle võistkond enne finishisse jõudis oli võitja.

Seejärel ootas meid saapavise. Kus ma eneselegi üllatuseks, isegi Tonyst kaugemale viskasin. Ma hõõrun talle seda siiamaani nina alla:)
Ma ise ka ei tea, kuidas see õnnestus, sest kooliajal viskasin ma kehalise kasvatuse tunnis palli ainult oma nina alla. Vähemalt polnud kaugelt ära tuua.

Ja viimasena Jaanipäeva kohustuslik võistlus ehk köievedu. Me oleme kõik äärmiselt võistlushimulised ja seda just spordi aladel. Mina näiteks lauamängudes väga võidualdis pole, aga spordis teen kõigile tuule alla. Nii oligi kõigil plaanis see vedu kinni panna, kasvõi verd valades.

See on Tony käsi pärast köievedu:


Mina rikkusin ära oma punased jalanõud, Tony läks lisaks sinisele käele koju ka sitase taguotsaga. Onupoeg kündis üldse sokkis maa üles ja onunaisel olid peopesad villis. Igaühel oli pärast seda mingi viga küljes. Kusjuures järgmine päev hakkas mul käsi ja selg ka valutama.

Aga muidu oli tore. Siiamaani on tore. Käime muudkui ratastega sõitmas, pildistamas, teeme tulevikuplaane ja naudime üksteise seltskonda.